Suomeksi På svenska На русском языке
Kogu Euroopas käis Teine maailmasõda. 1943. aastal Leningradi oblastis, ajaloolisel Ingerimaal, üha halvenes tsiviilelanike olukord. Toiduainete süvenev puudus, nakkushaiguste levik, mõlema poole pidevad pommitused olid rindelähedastel aladel nõudnud juba umbes 50 tuhande inimese elu. Nende seas oli umbes viis tuhat soomlast…
Ingerisoomlastest tsiviilelanike evakuatsioon muutus vältimatuks 1942. aastal, kui rindetegevus Leningradi oblasti lääneosas ajaloolisel Ingerimaal hoogustus. Operatsiooni juhtkond määrati Soome vabariigi valitsuse poolt, selle ülemaks nimetas president Risto Ryti insenermajor Pentti Kaitera.
Alates 1943. a varasügisest toimetati Eestisse kuni kuus rongitäit ehk 300–1300 pagulast ööpäevas. Olukord läks eriti keerukaks, kui venelased ühe tsiviillastis laeva uputasid ja ülevedu ei julgetud enam endises tempos jätkata. Õhust ähvardas pommiterror ja tormistel vetel laiusid miiniväljad. 1943. a lõpus oli Vene pool levitanud Ingerimaa tsiviilelanikkonna hulgas mh lendlehti, kus ähvardati kõik tsiviillastis laevad põhja lasta juhul, kui elanikkond Saksa-Soome valitsuste poolt heaks kiidetud evakuatsioonitegevusega kaasa läheb.
Seetõttu oli 6. novembriks 1943 paigutatud Paldiski, Klooga ja Põllküla laagrites “ootele” juba neliteist ja pool tuhat põgenikku. Kogumislaagrid olid kavandatud aga vaid kuuele tuhandele põgenikule. Laagris tekkis puudus kõigest esmavajalikust, elutingimused olid enam kui kasinad. Valitses toidupuudus, kannatati külma, niiskuse ning nakkushaiguste tõttu. Esialgu paigutati inimesed välitelkidesse, kuhu topiti sada kuni kakssada inimest. Kasutati nõukogude sõjaväe poolt maha jäetud laohooneid ja kasarmuid.
Ümberkaudsed talunikud püüdsid põgenikke kõigiti abistada. Eestlasest laagriülem leitnant Rein Espre palus taludest toiduabi. Ümbruskonna majapidamistes teenisid toidulisa ka need ingerisoomlased, kel õnnestus kokkuleppel laagrivõimudega selle territooriumilt lahkuda. Ligi 3000 ingerisoomlast viidi talutöödele teistesse Eesti piirkondadesse.
Põllkülas ja Paldiskis suri laagri tervishoiuosakonna ametlikel andmetel kõikide vastumeetmete kiuste üheteist kuu jooksul kokku 1034 ingerisoomlast. Nad maeti Põllküla karantiinilaagri esimesse ühishauda, Kersalu küla Ringi talu maadel asuvasse teise ühishauda ning Paldiski õigeusu kalmistu ühishauda. Kohaliku koduloouurija Ilmar Laheranna sõnul on siiani tähistamata matmispaiku mujalgi. Tegelik hukkunute arv võib aga ulatuda mõningate arvamuste kohaselt üle 1500.
Põllküla kalmistu aastal 2017. Foto: Vladimir Vari.
Soomlasest välipastor Jussi Tenkku on teinud 1. juulil 1943 alljärgneva päevikusissekande:
Õhtul olid Klooga surnuaial talgud, kuhu oli tulnud kontoritöötajaid ja ka palju ingerisoomlasi. Enamik haudu olid ristideta, osadel olid puuristid, millele olid pliiatsiga kirjutatud lahkunute isikuandmed. Proovisime mingisugustki korda luua. Mõnetunnise töö järel saigi surnuaed hoopis teise ilme. Põllküla ja Paldiski surnuaedadel oli aga juba algusest peale olnud pisut parem korraldus. Kapten Juho Tirraneniga oli juttu mälestusmärgist, mis tuleks siia kunagi püstitada.
Eesti Sõjapõgenike Korraldamise Valitsus teataski juba järgmisel päeval, et kõikide Paldiski ümbruse ingerisoomlaste surnuaedadele rajatakse peatselt mälestusmärgid. Üks esialgne mälestusrist jõutigi juba Põllkülla rajada, ent see hävitati või hävines nõukogude okupatsiooni alguses, mil ala jäi Paldiski militaarlinnaku kinnisesse tsooni. Niisiis oli juba aastatel 1943–1944 antud lubadusi Põllküla kalmistu korrastamise osas “esimesel võimalusel” nii laagri soomlastest juhtkonna kui Eesti ametivõimude poolt. Paraku ei võimaldanud järgnenud kümnendid selle teostamist.
Vajadus “matmiskoha” (nii on seda seni nimetatud) korrastamine on hädavajalik. Sellega omakorda kaasneks vallapoolne püsikorrashoiud, maastikuhooldus ning esmatasandi järelvalve.
Visandile märgitud looduskivi küljel on kavas jäädvustada ka Pentti Kaitera mälestus bareljeefi kujul. Prof. Kaitera oli mees, kes oli Soome vabariigi presidendi poolt määratud selle sõjaaja tingimustes üliraske tsiviilelanike päästeopratsiooni juhiks. Kivi tippu on kavandatud sepistatud “ingeri tüüpi rist”. Need ristid sümboliseerivad üha uusi võrseid ajavat igihaljast ELUPUUD (vt ka galeriid Samuli Paulaharju üles joonistatud Ingeri ristidest Museovirastos).
Ingeripärane elupuu-rist Liissiläst (Museovirasto, Samuli Paulaharju kogu).
Ingeripärane elupuu-rist Liissiläst (Museovirasto, Samuli Paulaharju kogu).
Ingeripärane elupuu-rist Inkerest (Museovirasto, Samuli Paulaharju).
Põllküla kalmistul-mälestushiies (59°19’50.9”N; 24°10’09.1”E) võrsuvad kõik puud-põõsad igal kevadel otse kadunukeste põrmust. Just seepärast sobiks siia selline ristikujutis. Esivanemate poolt lõpuni käimata metsarajalt võrsub üha uus elu… Metsarüpes avanev välu säilib poolloodusliku niiduna ja hakkab endast kujutama hiieala. Kogu ümbritsev tihnik kujundatakse metsapargi taoliseks, samas eemaldamata ühtki suuremat puud või sarapuupõõsast.
Istumiseks on kavandatud graniitblokkidest pingid; pidulike mälestussündmuste tarvis statsionaarsed lipupesad Eesti, Ingeri, Soome, Rootsi, Euroopa Liidu ja Venemaa lippudele. Metsavahetee katame kuni kalmistu sissepääsuni killustikuga. Kalmistu (rõngas)ristikujutisena kavandatud kõnnitee kaetakse graniitsillustikuga.
Põllküla matmispaiga memoriaali kavand. Autor: Harvi Varkki (2017).
Suurem osa rajatise kuludest finantseeritakse Eesti-Soome-Rootsi-Venemaa ingerisoomlaste annetustest.
Mälestushiie rajamiseks saab teha annetusi Ingerisoomlaste Tallinna Seltsi Põllküla erikontole Swedbank’is EE282200221066771437 (BIC: HABAEE2X), saaja: Ingerisoomlaste Tallinna Selts, selgitus Põllküla, või oma seltsi konto kaudu.
Uudis Soome suursaatkonna kodulehel mälestustahvli avamisest Põllkülas 27. mail 2018
Eesti Vabariigi kultuuriministreerium
Eesti Akadeemiline Ingerimaa Selts
Soome suursaatkond Tallinnas
Ingerisoomlaste Tallinna Selts
Tallinna Soome kogudus
Eesti Ingerisoomlaste Liit
Soome Vähemusrahvuse Kultuurinõukogu Eestis